Failure of imagination

2009.aasta märksõnaks majanduses peetakse üsna konsensuslikult efektiivsust. 2010.aasta on alanud ning on paras aeg mõtiskleda 2010.aasta tõenäoliste jõujoonte üle. Nii mõnedki pakuvad 2010.aasta kujundajaks efektiivsust, aga on ka neid, kes pakuvad märksõnaks asjade teistmoodi tegemist. Paraku ei ole neil teistel valdavalt aimu, kuidas asju teistmoodi teha. Ning seetõttu on need teised oma praktilises tegevuses äravahetamiseni sarnased nendega, kes näevad 2010.aasta kujundajana jätkuvalt efektiivsust. Ja see asjaolu teeb mind põhjusega murelikuks, sest tundub, et taaskord on meid alt vedamas kujutlusvõime. Kujutlusvõime puudumine põhjustab paraku aga kõige tõsisemaid tagajärgi. Vahest üks kuulsamaid kujutlusvõime puudumise tagajärgi on 9/11 nime all tuntuks saanud rünnak kaksiktornidele. Uurimiskomisjoni raport nimetab nimelt just failure of imagination’it 9/11 rünnaku võimalikuks saamise peamise põhjusena.Mis siis aga ikkagi teha, et me aasta lõpus ei peaks noruspäi tõdema, et ka 2010.aastat kujundas peamiselt ikkagi efektiivsus. Kes nüüd küsib, et mis sellel efektiivsusel siis häda on, sellele vastan teemasse pikemalt laskumata, et efektiivsus (ingl. k. „efficiency“) on hea tööriist majanduse jooksutamiseks normaaltingimustes. Aga majandusele uue hingamise andmise tööriistaks ta ei sobi, sest sama asja lihtsalt odavamalt tegemine ei muuda sisuliselt midagi.Et mu vastus esitatud küsimusele ei jääks abstraktsele tasemele, võtan järgnevalt vaatluse alla 2010.aasta internetireklaaminduses ehk siis valdkonnas, mida tõesti tunnen. Internetireklaamindus on suurepärane näide veel ka seetõttu, et siin möllas efektiivsuse diktaat terve 2009.aasta ning paistab, et lõviosa tegutsejaid on minemas sama meelestatusega vastu ka 2010.aastale. Maakeeli öeldes, tegutsetakse hinnatasemel, mis on kohati isegi alla omahinna (sellest on põgusalt kirjutanud ka Jüri Kaljundi oma blogis), ette vaadatakse vaid kuu või paar, kärbitakse kõikjalt ja kõike, kasumiootust sisuliselt ei ole, püütakse lihtsalt ellu jääda. On vaid lootus, et nälg teeb nutikaks.Enamus eestlastele on teada, kust pärineb ja mida tähendab ütlus – kord Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle Piibeleht peal ja Vestmann all. Internetireklaaminduses on Piibeleheks olnud reklaamitellija ja Vestmanniks reklaampindade omanik. Kuni 2008.aastani oli Eestis reklaampindade omanik selgelt peal, dikteerides kõiki olulisi turu arenguid. MASU toel pääses aga peale reklaamitellija. Ja igati ootuspäraselt ning isegi teatud mõttes ju õigustatult nõuab ta nüüd kõikide nende aastate eest, mil ta all oli, kompensatsiooni. Selleks kompensatsiooniks on siis need samad omahinnast madalamad hinnad. Reklaampindade omanikud ei oska vastata muuga kui püüda muutuda aina efektiivsemaks ja efektiivsemaks. Aga sellel kõigel on oma hind, nagu eelpool mainisin. Paistab nagu tegemist oleks nõiaringiga. Aga tegelikult paistab see nõiaringina vaid neile, kel puudub kujutlusvõime. Need, kes suudavad näha muudki, kui vaid seda, mida silm hoomab, näevad, et kogu see Vestmanni ja Piibelehe omavaheline võitlus on ise üldse üks tõsine kõrvalekalle reaalsest pildist. Nimelt on vähemalt Eestis algusest peale sellelt pildilt puudunud veebikülastaja s.t. tegelane, kes peaks ju olema kogu selle loo peategelane. Kuidas ikka on nii kaua olnud võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et internetireklaaminduses on jätkusuutlikud vaid lahendused, mille keskmes on veebikülastaja ehk potentsiaalne tarbija. Käsi püsti, kes arvab, et Delfi, Postimees.ee, Äripäeva Online jne valitud lahenduse keskmes on veebikülastaja. Ja käsi püsti, kes on reklaamitellijana tõepoolest rahul neis keskkondades läbiviidud kampaaniate ROI-ga? Kusjuures, ma ei ole siinkohal üksnes kriitiline nende keskkondade valitud lahenduse suhtes. Olen kriitiline ka veebikülastajate suhtes, sest ilma nende otsatu tolerantsita poleks see asi nii kaua saanud kesta.Seega, mis võiks aasta 2010 tuua internetireklaaminduses? Veebikülastaja põhisuse kõiges ja kõikjal. 2010 võiks olla reklaamide sihitamise ehk veebikülastaja osas austuse ülesnäitamise aasta ja seda mitte mingi kampaania korras. Majanduses tuleb rääkida ikka tegude keeles. smartAD’i nimel julgen ma kinnitada, et me teeme ka 2010.aastal kõik endast sõltuva, et Vestmanni ja Piibelehe omavahelises võitluses ei jääks peategelane pildilt sootuks välja. Kusjuures, ma olen üsna kindel, et varem või hiljem tulevad meid selle eest tänama ka reklaamitellijad ning reklaampindade omanikud, sest vaata kuidas tahad, internetireklaaminduse võrrand on kolme muutujaga võrrand ning Tambovi koefitsiendi kasutamine kolmanda muutuja asemel pole jätkusuutlik lahendus.Priit Kivinurme artikkel avaldati Best Marketingi blogis.

Loe artiklit ›

smartADi meeskonna jõulutervitus

Kustutage tuled, pange küünlad põlema ja tõmmake kardinad eest, et lumine õu oleks paista...Võtke tops kuuma glögi…Nõjatuge mõnusalt tugitoolile…Ja vajutage PLAY nupule.[youtube http://www.youtube.com/watch?v=ddVZOK_9UUI&hl=en_US&fs=1&]Soovime teile mõnusaid valgeid jõule! Teie smartADi pere

Loe artiklit ›

Ära joo õlut, räägi temaga

Õllereklaamid on ühed mu vaieldamatud lemmikud. Paljud neist kinnitavad mulle, et inimese andekusel pole ikka piire. Võtame kasvõi meilgi mõni aeg tagasi TV-s korra jooksnud Heinekeni reklaami. Kui ma esimest korda seda reklaami Youtube’is nägin, pidin peaaegu naerukrambid saama. Vaatasin seda reklaami kohe mitu korda järjest.Ka eestimaised õllereklaamid väärivad teostuse poolest mitu korda vaatamist. Näiteks Saku Originaali „Sõprade värk“ on esteetiliselt igati nauditav reklaam. Või võtkem näiteks A. Le Coq’i reklaam „Paradise“. Ma pakun, et nii mõnigi mees leiab sellest reklaamist episoode, mis tunduvad talle kahtlaselt tuttavad, sest umbes-täpselt sellisena ta ongi maist paradiisi endale ette kujutatud.Ja ometi olen ma selliste reklaamide suhtes üha enam kriitiline. Miks? Sest õlle reklaamid hakkavad oma olemuselt üha enam sarnanema Coca-Cola imedemaa reklaamidega. Ja mis selles siis halba on, võiks ja peaks selle peale küsima. Halb on see, et ühepoolselt nii jõulise unistuspildi maalimine röövib meilt ära tarbija ja toote vahelise dialoogi tekkimise võimaluse. Kes mind ei usu, see küsigu Karini Golubevilt (Rocki ja Carlsbergi brändijuht, Saku Õlletehas), mis on ta üks suurimaid tööalaseid muresid 2010. aastal? Küsige, miks ta ütles WAZZUP? 2009 üritusel, et tarbija jaoks on Saku lihtsalt üks toode Selveri riiulil. Et dialoog puudub ja et 2010. aastal on Saku turunduse eesmärk tarbijaga dialoogi suurendada.Järgmine loogiline küsimus võiks ja peaks olema, et miks sellised unistuspildid tapavad dialoogi. Sellele küsimusele on juba märksa raskem üheselt vastata ja minu arusaamist mööda on see vastus otseselt seotud ka tarbijaskonna kultuurilise taustaga. Peter Burke, üks uue kultuuriajaloo loojatest ning siiani selle valdkonna üks peamiseid teoreetikuid ja praktikuid ning ka eesti keeles ilmunud raamatu „Kultuuride kohtumine“ autor, väidab, et ümber saab istuda ainult õigesse pinda. Saan aru, et iga Maalehe lugeja pahvatab nüüd selle peale, et see on ju siililegi selge, aga ju siis on siil meist kohati targem, sest see, mis meile Saku ja A. Le Coq’i reklaamidest pahatihti vastu vaatab, pole küll tegevus, mida võiks nimetada istutamiseks õigesse pinda. Illustreeriva materjalina olgu siinkohal esile tõstetud näiteks see A. Le Coq’i reklaam. Sellise unistuspildi peale ei oska enamus meist muud teha kui ohata või õhata. Ohe on aga teatavasti kindel märk dialoogi lõppemisest. Seega väidan ma, et kui õlletootjate eesmärk on tarbija ja toote vahel dialoogi tekitamine, siis tuleb lõpetada meie poole ülal pool kirjeldatud viisil pöördumine.Mina näiteks alustaksin Eestimaise õlle reklaami välja mõtlemist ilmselt sellest, et otsiksin välja kõik sellised Andrus Kivirähu kirjatükid, kus ta portreteerib eestlast. Vaataksin üle filmid „Malev“ ja „Tulnukas“ ning kuulaksin üle näiteks sellised kodumaised räpilood nagu Cool D „Eestlased“ ja Toe Tag’i „Palju õnne, inimesed“. Ja siis mõtleksin, et kuidas inimeste poole pöörduda nii, et tulemuseks oleks dialoog, mitte ohkamine või õhkamine.Muide, mul on õlletootjatele omalt poolt kohe ka üks konkreetne kontseptsioon välja pakkuda. Ja see lähenemine ühilduks väga hästi ka praegu Tervise Arengu Instituudi poolt läbi viidava kampaaniaga „Palju sina jood?“. Nagu mu kirjatüki pealkiri juba reedab, siis kampaania üleskutse oleks - Ära joo õlut, räägi temaga! Ja-jah, see on parafraseering ühest omaaegsest sotsiaalkampaaniast „Ära löö last, räägi temaga“, aga see pole praegu sugugi kõige tähtsam asjaolu. Palju tähtsam on see, et taolisse üleskutsesse on juba algosakesest peale dialoogi taotlus sisse kirjutatud. Milline täpselt antud kampaania loovlahendus olla võiks, see polegi praegu ehk kõige olulisem. Tähtis on hoopis see, et kampaania oleks ülesehitatud selliselt, et inimesed saaksid soovi korral ka jagada neid jutte, mida nad õllega räägivad või rääkinud on. Viitasin eelnevalt Andrus Kivirähule ja teen seda siinkohal uuesti, sest minu arvates õnnestus taaskord just temal ühes oma hiljutises kirjatükis suurepäraselt ära seletada eestlaste ja alkoholi suhte sügavam kontekst. Kivirähk kirjutab oma EPL’i kolumnis, et: „Joomisega on kahjuks üldse raske sõdida, sest seda pahet ümbritseb mingi humoorikuse ja muheduse vatt. Purjus mees on rahvapärimuses pigem koomiline kui kole tegelane. Lisaks on ta otsekui kärbseseeni söönud šamaan, kes joovastavate ainete mõjul end maast lahti rebib, igapäevasele silmakirjalikkusele sülitab ja „tõtt räägib”. Mõelgem kõige kuulsamale Eesti joodikule Liblele, kellele tahetakse Palamuse jõe kaldale ausammas rajada.“ Kui nüüd siia konteksti lülitada veel Rocki ja Carlsbergi brändijuhi WAZZUP? 2009 üritusel avalikkuse meelestatuse kohta öeldu – on tuntav vastuseis alkoholiga seotud küsimustele. Saku peab end kaitsma, mõtlema sotsiaalsele vastutustundlikkusele ning samal ajal kasumit teenima – siis saamegi pusle kokku. Ma usun, et enamus meist on kuulnud ja nõustub vanarahva tarkusega – vähem möla, pikem samm. Kujutage nüüd ette inimest, kes antud kampaaniast inspireeritult hakkab rohkem õllega rääkima. Rohkem möla tähendab aga ju lühemat sammu (antud juhul siis lonksu). Sellega peaks olema nii avalikkuse kui ka Tervise Arengu Instituudi vaikiv poolehoid saavutatud. Ja saavutatud saavad ka õlletootja kui äriühingu eesmärgid – tekib reaalne dialoog tarbija ja toote vahel (mis põlistab vahest ehk isegi kõige paremini tarbijat toote külge) ja kasvab ka toote läbimüük, sest tarbija eelistab poes õlu, millega ta saab rääkida. Kusjuures, rääkida „keeles“, mida ta oskab. Seega, hea teostuse korral võiksid hundid söönuks saada ja lambad terveks jääda küll.Priit

Loe artiklit ›

EMT on võtnud jälje üles

Mõni nädal tagasi kirjutasin ühe tõesti sündinud loo pealt kokku EMT kuvandi probleemi käsitleva analüüsi. Minu üllatus oli suur (ja kahtlemata meeldiv), kui vaid nädalake hiljem ilmusid eetrisse hinnale rõhuvad EMT reklaamid. Ei, järgnev lugu ei ole sellest, kuidas EMT salaja minu e-kirju loeb :). Järgnev on professionaalsest huvist sündinud mõttevirgutus, mis püüab konkreetset üksikjuhtumit analüüsides ära aimata trendi. Huvitav, kuidas EMT rahvas tegelikult selle jälje üles võttis?-----Original Message-----From: Priit KivinurmSent: Friday, October 30, 2009 12:43 PMTo: smartADSubject: Mõttevirgutus: EMT pakkumineTervitus!Saadan teile edasi EMT poolt tehtud pakkumise. Tegemist on minu arvates nii mõneski mõttes kaasa mõtlemist vääriva juhtumiga.-----Original Message-----From:Sent: Monday, October 19, 2009 4:59 PMTo:Subject: EMT pakkumineTereVastavalt meie kokkuleppele saadan Teile ülevaate EMT pakkumise.Kõneaja sooduspakkumine kuni 31.10.2009!Pakume Teile 1000 kr eest kõneaega, kui vormistate MinuEMT 60,120,180,300,600,1200,2400 või Noova95,85,80,75,70 paketti. Soodustus jaguneb võrdselt nelja kuu peale ja kehtib Eesti-sisestele kõnedele; soodustus ei kehti eritasulistele numbritele ja välismaale helistamisel. Samuti kehtib soodustus nendele pereliikmetele, kes tulevad teistest mobiilvõrkudest EMT võrku.Vastust ootama jäädes.MüügikonsultantAS EMTEsimene huvipakkuv mõttekoht on see, et EMT reageeris sellise pakkumisega alles peale seda, kui inimene oli Tele2-es esitanud avalduse EMT-st Tele2-te üle tulla. Mõtlemisväärseks teeb selle asjaolu just see, et see inimene oli vähem kui kuu aega tagasi oma endiselt töökohalt oma numbri enda nimele tagasi registreerinud ja seega oli tema näol tegemist EMT nö värske erakliendiga. Ehk siis, EMT-l oli kuu aega tagasi suurepärane võimalus sellele inimesele arvestatav pakkumine teha, aga mingil põhjusel ta ei teinud seda. Minu hüpotees on, et EMT on välja töötanud kaks erinevat nn kliendiprogramm. Üks on nende klientide jaoks, kes soovivad ise EMT-ga liituda ja teine nende jaoks, kes soovivad mõne teise operaatori juurde üle minna. Ja jutt (s.h. hinnad), mida nende kliendiprogrammide raames räägitakse on üsna erinev.Siis teiseks. Alguses mõtlesin, et see (operaatori vahetamise soovist teada saamine) on nüüd küll lootusetult hiljaks jäänud hetk, aga kui jälgisin selle inimese reaktsiooni, siis hakkasin oma esmaseisukohas kahtlema. Kui poleks mind ja minu kindlat veendumust olnud, siis oleks Tele2 ilmselt pika ninaga jäänud. Minu hüpotees siinkohal on, et EMT on välja arvestanud, et neil on äriliselt mõttekam teha kindlalt lahkuda soovijatele arvestatav pakkumine, kui pakkuda lahkumismõtteid mõlgutavatele klientidele täiendavaid soodustusi. Täiesti omaette küsimus on muidugi see, et kuidas neid lahkumismõtteid mõlgutavaid kliente ennetavalt üldse võimalik tuvastada oleks.Kolmandaks köitis mu tähelepanu EMT pakkumise iseloom. Savisaart me küll sõimame, et ta ostab endale 500 krooni lauale ladudes pensionäride toetust, aga EMT puhul peame me sellist pakkumist täiesti aktsepteeritavaks. Kusjuures, kui hakkame mõtlema, siis ka pakutava raha päritolu mõttes pole nendel pakkumistel mäekõrgust vahet. Savisaar võtab selle raha Tallinna eelarvest ehk meie maksudest, EMT aga oma eelarvest ehk sisuliselt oma klientide rahakotist. Mõlemal juhul käiakse (tõsi küll, erinevate uste kaudu) meie rahakotis.Neljandaks. Mida rohkem ma mobiilioperaatorite turul toimuvasse süvenen, seda enam näen ma paralleele poliitikaga. Ka poliitika on kohati nii ekspertiisikeskseks muutunud, et poliitikutel ei õnnestu ka hea tahtmise korral lihtsate inimestega asja olemusest rääkida. Vaadake näiteks seda Minu EMT kliendiprogrammi ja mõelge, kas üks mitteanalüütik ikka suudab endale kokku panna kõige soodsama paketi? Kas teie suudaksite? OK, teie suudaksite, aga kas te viitsiksite sellega jändama hakata? Ei, lihtsam on selge sõnaliselt rahaga lajatada. Ja seda nii poliitikas kui mobiilioperaatorite turul. Täiesti omaette küsimus on siinkohal, et kas see kõik ikka peab nii keeruline olema. Näiteks mobiilioperaatorid on minu arvates küll ise vee nii sogaseks ajanud. Poliitika puhul ma selles nii kindel ei ole.Viiendaks. Jälgisin huviga ka enda mõttearengut peale EMT pakkumisega tutvumist. Kui mul ei oleks olnud isiklikku kogemust ja kogemuse poolt kinnitatud veendumust, et Tele2 on hetkel ikka kõige odavam operaator, siis oleksin ehk isegi soovitanud sel inimesel EMT-s jätkata.Minu kõige praktilisem järeldus kõigest eelpool öeldust on, et kui EMT saaks kuidagi inimesi veenda selles, et möödas on need ajad, kui EMT oli röövellikult kallis, siis sellest tõuseks neile just äriliselt kasu, sest kuidas päriselt selle asjaga on, seda suudavad sellises sogases vees välja arvutada üksnes matemaatikaprofessorid. Seega, TASKUKOHANE EMT võiks vabalt olla MINU EMT-le järgnev äriloogikast lähtuv kliendiprogramm.Priit

Loe artiklit ›

Sündinud viisakusest

Minu käest on korduvalt küsitud, et kas smartAD suudab end ka adblockist läbi murda. Olen sellele küsimusele alati vastanud omapoolse küsimusega „milleks?“. Kas selleks, et lihtsalt tõestada, et me suudame või selleks, et teadlikult ajada marru adblocki kasutajad? Ja mis kasu võiks meie „saavutusest“ tõusta reklaamitellijatele?Aga kasu pole sugugi ainus mõõdupuu, millega me erinevate lähenemisnurkade väärtust hindama peaksime. Eksisteerib ka selline nähtus nagu viisakus.Mõtisklust viisakuse ja kasulikkuse tasakaalust internetis saad lugeda siit

Loe artiklit ›

smartAD otsib superstaari

Oleme viimase aasta jooksul kiirelt kasvanud ning kavatseme seda ka jätkuvalt teha. Seetõttu otsime oma tiimi aktiivset ja teotahtelist müügiinimest, kes teab, mis on internet ja mis on reklaam ning seejuures mõistab klientide muresid kõige sügavamal tasemel ja oskab neid igatpidi nõustada. Kui sa leiad, et just sina oled see, kes soovib kasvada koos kiirelt areneva ettevõttega siis saada oma LinkedIN'i profiil või CV aadressil rando.rannus@smartad.ee Lisaks oleme liikumas Eestist väljapoole ning otsime Lätti ambitsioonikat tegevjuhti. Kui sa tead kedagi, siis saada järgnev kiri neile: We are looking for young and ambitious professional with entrepreneurial spirit who has a desire to build and grow the smartAD business in Latvia and who is looking for challenges in internet marketing field. The person should preferably have marketing background and speaks fluently Latvian and English languages. If you find this advertisement thrilling please send your LinkedIN profile link to: rando.rannus@smartad.eeEsimene kandidaat saatis oma oskuste demonstreerimiseks video:

Loe artiklit ›

Bännerid ei ole surnud!

Neuromarketingis avaldati alles hiljuti uuring, mis näitab, et bänneri pimeduse teema on ülehinnatud, kuna bännerid omavad tugevat (alateadvuslikku) mõju brändieelistusele. Loe lähemalt sellest uuringust siin.

Loe artiklit ›

Kuidas sotsiaalsed võrgustikud raha teenivad?

Jun Loayza on kirjutanud väga ülevaatliku artikli sellest, millised on sotsiaalsete võrgustike raha teenimise võimalused. Ta toob välja 5 erinevat mudelit, mis kõik on vähemal või rohkemal määral kasutusse võetud erinevate sotsiaalsete võrgustike poolt.http://mashable.com/2009/07/14/social-media-business-models/

Loe artiklit ›